Uudised

Ajamasin. Kolm päeva Eesti viikingiajas 25. oktoober Kohtla-Järve Kesklinna Põhikool


Kaunis kuldses oktoobrikuus kohtusid Kohtla-Järve Kesklinna põhikooli ja Tarvastu gümnaasiumi noored ajaloohuvilised selleks, et üheskoos ajalugu uurida ja eesti keelt praktiseerida.

Kokku saadi Viikingite Külas Saulas Harjumaal, ning mitte tänapäevas, vaid hoopis viikingiajal.

Miks just viikingiaeg? Tänapäeva hariduse üks ülesanne on kasvatada noori ettevõtlikeks ja tegutsevateks, iseseisvateks ning edukateks. Need omadused ja püüdlused ei ole aga üksnes meie ajastu ja arenenud ühiskonna tunnused. Meie noortel on palju õppida viikingitelt, kes kilp ja kirves käes ning sõbra õlg kõrval istusid ühte paadilogusse ning käisid üle mitme mere ja ookeani teisi maid ja rahvaid avastamas ning nendega kauplemas. Vaevalt oskasid nad palju võõrkeeli ja tundsid teiste kombeid ning traditsioone, see-eest ei kartnud nad tegutseda, riskida ja vajadusel kokku leppida. Neid oskusi tuleb meil kindlasti viikingitelt õppida.

Kolm päeva veetsid noored ennast viikingitena tundes. Noored ajaloohuvilised said ennast viikingisõdalase rollis proovile panna ning vallutada kindlust, osaleda keskaegsel vibuturniiril, loopida kirvest ja oda vaenlase simulatsiooni pihta. Omaette seiklus oli viikingilaeva sõudmine mööda Pirita jõge, mis nõudis noorelt laevameeskonnalt sünkroonset koostööd, muidu laev edasi ei liikunud.

Lisaks veel mitteformaalsed tunnid ja loengud, kus õpetajad tutvustasid elavas rollimängu vormis noortele Eesti viikingiaja eluolu, olmet ja kultuuri, demonstreerisid ajastutruid arheoloogiliste leidude järgi rekonstrueeritud esemeid, relvi ja riideid.

Praktilise tegevuse kaudu tutvusid noored keskaja kultuuri ja käsitöö traditsiooniga. Töötubades said õpilased endale traadist kettkäevõrusid punuda ning traditsioonilises tehnikas lõngast punutud nöörist ehteid valmistada.

Noored panid oma taibukuse ja kavaluse proovile malesarnast viikingiaja lauamängu Hnefatafl mängides.

Noored käisid laagri jooksul ka temaatilisel matkal Salme Siniallikate juurde, tutvusid matkal muinasaja inimeste maailmapildi ja usunditega ning said omal nahal tunda looduse väge, mida kummardasid meie esivanemad.

Psühholoogid väidavad, et emotsionaalne mälu on kõige püsivam. Selles seisnebki mitteformaalse õppimise võlu. Õpilased mängivad rolli- ja simulatsioonimänge, käivad matkamas, teevad kogu aeg midagi oma kätega, võistlevad eri viisil ning eri aladel, saavad uusi kogemusi, elamusi, muljeid ja sõpru ning koguvad seejuures heade emotsioonide kaudu uusi teadmisi. Ning õpetajatel jääb ainult imestada, kuivõrd hästi jäävad faktid õpilastele meelde ja kui kindlalt oskavad nad pärast nendest järeldusi ja kokkuvõtteid teha.

Meie vene noortele on mitteformaalse õppimise oluline aspekt eesti keele õpe ja praktika. Ühine põnev tegevus koos Tarvastu õpilastega andis lastele julguse eesti keelt kasutada. Ning mida haaravam nende koostegevus on, seda julgemaks nad suheldes muutuvad. Kui keel ei ole õpiobjekt, vaid vahend selleks, et infot jagada või suhelda toredate inimestega, siis häbitunne kaob ning tekib soov ennast väljendada. Ja järsku tulevad pähe ammu unustatud vajalikud sõnad ning väljendid: „Vaatame, kes on meil täna parimad vibukütid“ – „Kes on vibukütid?“ – „Vibulaskjad“ – „Aa, jahumehed?“ – „JAHIMEHED, hahahaa …“

Kõigil on lõbus, kõik naeravad, keegi sulle vea eest kahte ei pane ega kritiseeri kogu klassi ees, vaid pikaks ajaks jäävad noore inimese pähe toredad sõnad „vibukütt“ ja „vibulaskja“, eriti kui ta ise ka vibust laseb ning osaleb viikingite salga sõdalasena vibuturniiril.

Noored leiavad kergesti ühise keele, kui neil on koos põnev, kui nende ees on huvitav väljakutse. Nad ületavad kergesti keelebarjääri, kui tunnevad teineteise vastu huvi või peavad koos mingi eesmärgi saavutamise nimel tegutsema. Siis tuleb neid ainult natuke suunata või aidata ning nad on võimelised ise jätkama ja toime tulema.

 

https://opleht.ee/2021/10/ajamasin-kolm-paeva-eesti-viikingiajas/?fbclid=IwAR3pbdXPj9ae_4-YMauw8Do8FE52Dh95cePuRFGIChAAKG2AuKWZSmPkSQI

 

Kaunis kuldses oktoobrikuus kohtusid Kohtla-Järve Kesklinna põhikooli ja Tarvastu gümnaasiumi noored ajaloohuvilised selleks, et üheskoos ajalugu uurida ja eesti keelt praktiseerida.

Kokku saadi Viikingite Külas Saulas Harjumaal, ning mitte tänapäevas, vaid hoopis viikingiajal.

Miks just viikingiaeg? Tänapäeva hariduse üks ülesanne on kasvatada noori ettevõtlikeks ja tegutsevateks, iseseisvateks ning edukateks. Need omadused ja püüdlused ei ole aga üksnes meie ajastu ja arenenud ühiskonna tunnused. Meie noortel on palju õppida viikingitelt, kes kilp ja kirves käes ning sõbra õlg kõrval istusid ühte paadilogusse ning käisid üle mitme mere ja ookeani teisi maid ja rahvaid avastamas ning nendega kauplemas. Vaevalt oskasid nad palju võõrkeeli ja tundsid teiste kombeid ning traditsioone, see-eest ei kartnud nad tegutseda, riskida ja vajadusel kokku leppida. Neid oskusi tuleb meil kindlasti viikingitelt õppida.

Kolm päeva veetsid noored ennast viikingitena tundes. Noored ajaloohuvilised said ennast viikingisõdalase rollis proovile panna ning vallutada kindlust, osaleda keskaegsel vibuturniiril, loopida kirvest ja oda vaenlase simulatsiooni pihta. Omaette seiklus oli viikingilaeva sõudmine mööda Pirita jõge, mis nõudis noorelt laevameeskonnalt sünkroonset koostööd, muidu laev edasi ei liikunud.

Lisaks veel mitteformaalsed tunnid ja loengud, kus õpetajad tutvustasid elavas rollimängu vormis noortele Eesti viikingiaja eluolu, olmet ja kultuuri, demonstreerisid ajastutruid arheoloogiliste leidude järgi rekonstrueeritud esemeid, relvi ja riideid.

Praktilise tegevuse kaudu tutvusid noored keskaja kultuuri ja käsitöö traditsiooniga. Töötubades said õpilased endale traadist kettkäevõrusid punuda ning traditsioonilises tehnikas lõngast punutud nöörist ehteid valmistada.

Noored panid oma taibukuse ja kavaluse proovile malesarnast viikingiaja lauamängu Hnefatafl mängides.

Noored käisid laagri jooksul ka temaatilisel matkal Salme Siniallikate juurde, tutvusid matkal muinasaja inimeste maailmapildi ja usunditega ning said omal nahal tunda looduse väge, mida kummardasid meie esivanemad.

Psühholoogid väidavad, et emotsionaalne mälu on kõige püsivam. Selles seisnebki mitteformaalse õppimise võlu. Õpilased mängivad rolli- ja simulatsioonimänge, käivad matkamas, teevad kogu aeg midagi oma kätega, võistlevad eri viisil ning eri aladel, saavad uusi kogemusi, elamusi, muljeid ja sõpru ning koguvad seejuures heade emotsioonide kaudu uusi teadmisi. Ning õpetajatel jääb ainult imestada, kuivõrd hästi jäävad faktid õpilastele meelde ja kui kindlalt oskavad nad pärast nendest järeldusi ja kokkuvõtteid teha.

Meie vene noortele on mitteformaalse õppimise oluline aspekt eesti keele õpe ja praktika. Ühine põnev tegevus koos Tarvastu õpilastega andis lastele julguse eesti keelt kasutada. Ning mida haaravam nende koostegevus on, seda julgemaks nad suheldes muutuvad. Kui keel ei ole õpiobjekt, vaid vahend selleks, et infot jagada või suhelda toredate inimestega, siis häbitunne kaob ning tekib soov ennast väljendada. Ja järsku tulevad pähe ammu unustatud vajalikud sõnad ning väljendid: „Vaatame, kes on meil täna parimad vibukütid“ – „Kes on vibukütid?“ – „Vibulaskjad“ – „Aa, jahumehed?“ – „JAHIMEHED, hahahaa …“

Kõigil on lõbus, kõik naeravad, keegi sulle vea eest kahte ei pane ega kritiseeri kogu klassi ees, vaid pikaks ajaks jäävad noore inimese pähe toredad sõnad „vibukütt“ ja „vibulaskja“, eriti kui ta ise ka vibust laseb ning osaleb viikingite salga sõdalasena vibuturniiril.

Noored leiavad kergesti ühise keele, kui neil on koos põnev, kui nende ees on huvitav väljakutse. Nad ületavad kergesti keelebarjääri, kui tunnevad teineteise vastu huvi või peavad koos mingi eesmärgi saavutamise nimel tegutsema. Siis tuleb neid ainult natuke suunata või aidata ning nad on võimelised ise jätkama ja toime tulema.

 

https://opleht.ee/2021/10/ajamasin-kolm-paeva-eesti-viikingiajas/?fbclid=IwAR3pbdXPj9ae_4-YMauw8Do8FE52Dh95cePuRFGIChAAKG2AuKWZSmPkSQI